Firmast
Uudised/pakkumised
Juuksepikendused
Koolitus
Parukad
Teenused ja Kaubad
Galerii
Hinnakiri
avatud

Casabella juuksestuudio
Narva mnt. 22 Tallinn
Tel: (+372) 661 5888
E-post: info@casabella.ee

Casabella juuksestuudio Tartu
Vanemuise 8, Tartu (Selene salong)
Avatud: E-R 10-18
Tel: 56 957322
E-post: tartu@casabella.ee


Kas seda saab vältida ?

Prindi

Vanuse suurenedes suureneb ka juuste väljalangemine. Juuksekarvade hulk väheneb, peanahk paljastub... vaikselt ja hiilivalt muutub inimene kiilaks. Kas seda saab vältida?

Teatavasti asetsevad juuksekarvad oma juureosaga karvanääpsudes, mille põhjas karvasibulas toimub juukse kasv. Kasvuks vajalikud ained saab karvasibul enda all oleva sidekoelise karvanäsa kaudu. Esimesed karvanääpsud tekivad lootel pealael, kulmude piirkonnas ja huulte nahal, kus neid täheldatakse juba kolmandal raseduskuul. Esialgu paiknevad need hõredalt, kuid aja jooksul nende arv suureneb ja neid ilmub järk-järgult ka teistesse piirkondadesse. Sündimise momendiks on karvanääpsude arv juba lõplikult välja kujunenud, kuid muutused nääpsude ehituses ja talitluses kestavad veel kaua.

Karvanääpsus ei toimu karva kasv kunagi pidevalt vaid tsükliliselt. Nimelt kõhetub perioodiliselt, keskmiselt iga l-4 aasta tagant, karva toitev karvanäsa. Toitehäirete tõttu kõhetub ka näsal asetsev karvasibul, kus seni intensiivselt paljunenud rakud surevad ja sarvestuvad, mistõttu karva kasv lakkab. Esialgu jääb selline surnud karv oma nääpsu püsima, eemaldub aga kergesti juba õrnalt tõmmatesl, näiteks kammimisel. Karvanääpsus moodustub aga endise kõhetunud näsa kõrval paari kuu pärast uus elujõuline näsa, mis võtab eelmise funktsioonid täielikult üle ning kasvatab uue karva. Kuna juuksekarvade normaalsed perioodilised vahetused ei tolmu üheaegselt, siis tavaliselt ei märgatagi, missuguse aja jooksul endised juuksed uutega asenduvad. Ainult spetsiaalsed uurimused on näidanud, et üksiku juuksekarva vanus võib varieeruda küllaltki laiades piirides - keskmiselt mõnest kuust kuni 4-5 aastani. Maksimaalselt ei ületa see siiski 10 aastat, mistõttu ka lõikamata juukse pikkus on enamasti kõige rohkem 1,5 meetrit.

Nagu eeltoodust nähtub, on üksikute juuksekarvade perioodiline väljalangemine tavaline ja paratamatu nähtus, kusjuures normaalne karvade taasteke peab sellega sammu. Arvestades veel esiteks juuksekarvade tohutut arvu - umbes 80000 kuni 140000 ja teiseks nende iga on selge, et päevas keskmiselt väljalangevate (resp. taaskasvavate) karvade hulk ei saagi olla väga väike. Juba lihtne arvutus näitab, et isegi siis, kui kõikide karvade iga oleks maksimaalne, s. o. 10 aastat, langeks päevas välja keskmiselt 25-40 karva. Umbkaudu selline määr võib kehtida siiski ainult nooremas eas, hiljem aga on ööpäevas väljalangenud juuksekarvade arv suurem. Arvatakse, et normaalselt vastab see number inimese vanusele aastates. See on muidugi üsna ebamäärane reegel, kuid peegeldab siiski enam-vähem õigesti tegelikku olukorda.

Nimelt osutuvad juuste uuesti moodustuvad karvanäsad ka täiesti normaalse arengu korral oma eelkäijatest mõnevõrra väiksemateks, ühtlasi kõhetudes järjest lühema ajavahemiku järel. Seepärast muutuvad ka juuksekarvad järk-järgult, pärast igakordset karvanäsa vahetust peenemaks, nende iga aga järjest lühemaks. Lõpuks võib saabuda moment, kus üksikute kõhetunud karvanäsade asemele uusi enam ei tekigi. Sellisel juhul on karva väljalangemine lõplik ja kogu karvanääps kõhetub. Seda esineb aga normaalselt ainult vähestes karvanääpsudes ja sedagi vaid eakamatel inimestel seoses organismi üldise füsioloogilise kõhetumisega. Üldiselt ei ole siiski põhjust muretseda üksikute juuksekarvade väljalangemise pärast, eriti siis kui peanahal ei ole samaaegselt mingisuguseid haiguslikke nähte.

Tegelikult leidub inimesi, kelle peanahk oleks täiesti normaalne, võrdlemisi harva. Paljudel esineb kõõma - väga väikesi ja õhukesi sarvkihi liistakuid, mis kammimisel peanahalt eralduvad. Kõõm on aga väga levinud haiguse seborröa üks tunnuseid. Seborröa võib esineda niihästi karvadega kaetud peanahal kui ka näos, kaelal, rinnal ja seljal. Eristatakse peamiselt kaht seborröa vormi - kuiva ja rasvast, kuid esineb ka segavorm ja ühe üleminekut teise. Juuste suurenenud väljalangemist põhjustab eelkõige kuiv seborröa, millele on muuhulgas iseloomulik peanaha ja kõigi selle manuste järjest süvenev kõhetumine. Nii on sel puhul ka karvanäsade kõhetumine ülekaalus, nende taasteke aga jääb maha. Ravimata juhtudel halveneb haigus pidevalt ja karvanääpsud kõhetuvad hulgaliselt ning lõplikult. See protsess kulgeb muidugi järk-järgult ja erineva kiirusega, kuid lõpptulemus on ikka rohkem või vähem väljakujunenud kiilaspäisus.

Seborröa on kiilaspäisuse tekke peamisi põhjusi. Seepärast peaks juba kõõma tekkimisel kohe arsti poole pöörduma. Kuna seborröa tekkepõhjused ja olemus pole veel täiesti selged, ei õnnestu alati kõiki haigusnähte, sealhulgas ka juuste suurenenud väljalangemist, täielikult kõrvaldada, kuid paljudel juhtudel saab seda viia miinimumini. Kasutatakse niihästi paikseid kui üldtoimega ravimeid. Nii avaldavad paikselt soodsat toimet salitsüülhape, resortsiin, pipratinktuur, väävel, hiniin, karboolhape jne., üldtoimivatest aga eeskätt mitmesugused vitamiinid B-kompleksist, samuti A ja C, mõnel juhul, eriti kehvveresuse korral, ka arseeni- ja rauaühendid. Olenevalt seborröa vormist ja staadiumist on ravi erinev. Eriti ettevaatlik tuleb olla rasvase seborröa puhul, kus nahk on kergemini ärrituv, mistõttu võib tekkida ägestumisi seborroilise ekseemi näol. Seepärast kasutatakse siin ravimeid algul nõrgemas ja hiljem tugevamas kontsentratsioonis.

Kuiva seborröa - juuste suurenenud väljalangemise peamise põhjuse - puhul talub aga nahk üsna hästi ka tugevamalt toimivaid ravimeid ning jõulisemaid protseduure, mis on vajalikud kõhetuva naha elustamiseks. Hõõrudes ravimeid peanahale, masseeritakse seda tugevasti sõrmede abil. Tegelikult ongi kõige tähtsamaks protseduuriks massaa˛, mis elustab peanaha vereringet ja parandab seega karvanäsade toitumist. Seepärast tuleb arsti poolt määratud ja igale üksikjuhule kohandatud ravimit mitte lihtsalt juustele määrida, vaid alati tugevasti peanahale hõõruda. Protseduuri kestus olgu vähemalt 10-15 minutit, algul igal õhtul umbes l kuu jooksul, hiljem harvem vastavalt arsti edaspidistele korraldustele. Ei tohi lasta end heidutada esimestel protseduuridel väljalangenud karvade rohkusest, sest need on nn. surnud karvad, mis varem või hiljem oleksid nagunii välja langenud, nüüd aga oma nääpsudest massaa˛i tagajärjel välja rebiti. Juba mõne päeva pärast väheneb karvade väljalangemine normini. Kui ka peanahk varsti normaalseks muutub ja samuti kuiva seborröaga tavaliselt kaasnev sügelemine kaob, on ravi ilmselt edukas. Mingil juhul ei tohi aga raviprotseduure seejärel kohe katkestada, sest haigusnähud ilmuksid peatselt uuesti. Alati peab täpselt järgima arsti eeskirju niihästi massaa˛i kui ka muude protseduuride - ultraviolettkiirituse, darsonvalisatsiooni jne. - läbiviimisel.

Kõige selle juures ei tohiks unustada, et seborröa on küll peamine, kuid siiski mitte ainus juuste väljalangemise põhjus. Mitmed muudki tegurid võivad kiilaspäisuse teket vähemalt soodustada. Erilist tähelepanu pööratakse seejuures mitmesugustele intoksikatsioonidele ja kroonilise põletiku kolletele organismis. Nii tuleb märkida kõigepealt nn. autointoksikatsiooni, mis esineb kroonilise kõhukinnisuse puhul. Sel juhul mürgistavad organismi soolest imendunud toksilised laguproduktid, kutsudes muuhulgas esile juuste väljalangemist. Ilmselt on autointoksikatsioon eriti oluline tegur istuva eluviisiga töötajate kiilaspäisuse tekkel. Peale selle tuleb aga kõigil juhtudel arvestada ka igasuguste muude intoksikatsioonide ja krooniliste põletikukolletega. Nii on kirjeldatud pidevalt süvenevat juuste väljalangemist, mis aga lakkas varsti pärast suuõõne saneerimist, s. o. pärast seda, kui hammastest lähtunud põletikukolded likvideeriti. Samasugust efekti on täheldatud ka mujal organismis - kopsudes, sapiteedes, ninas, kurgus, keskkõrvas jne. - paiknevate põletikukollete kõrvaldamisel. Kroonilistest infektsioonidest tulevad arvesse eelkõige pikema kestusega kopsutuberkuloosi juhud. Ei saa jätta märkimata ka mürgistusi elavhõbedaga, talliumiga jne, samuti hormonaalseid nihkeid, eriti kilpnäärme ülefunktsiooni.

Juba nendest vähestest näidetest jätkub, et mõista, kui erinevad ja komplitseeritud võivad mõnikord olla kiilaspäisuse põhjused. Ühtlasi tuleb alati silmas pidada, et organism on ikkagi ühtne tervik, mistõttu ükski haiguskolle ei ole teisest kunagi niivõrd kaugel ega isoleeritud, et nende vahel ei saaks olla vastastikust seost ja sõltuvust.

Kahjuks on kiilaspäisuse tekkes tänapäeval veel paljugi lõpuni selgitamata. Seoses sellega on püütud mõningatele küsimustele vastata  esialgu hüpoteeside abil. Nii püütakse seletada ja põhjendada ka kiilaspäisuse erakordset sagedust meestel. Mõnede autorite arvates on meeste peanahaalused lihased suhteliselt tugevad ja hoiavad püsivalt pingul suure plaaditaolise kõõluse, mis asub lagipeal, s.o just selles piirkonnas, kus kiilaspäisus tavaliselt esineb. Sellest hüpoteesist lähtudes töötati välja isegi operatiivse ravi meetodid nimetatud kõõluse läbilõikamiseks, taotledes pinge vähendamist ja seega toitumise paranemist peanahas ning selle all asuvates pehmetes kudedes. Leiti aga, et teatud tulemusi võib mõnikord saada siiski ainult nooremas eas, kõige hiljem 40. eluaastani. Teine hüpotees toetub lihtsalt faktile, et naistel on nahaalune rasvkude üldiselt paremini välja arenenud, mistõttu ka nende peanahk ja selle all asuvad koed on kohevamad ja pehmemad. Seoses sellega on naiste peanaha verevarustus parem ja arvatakse, et seepärast ei tekigi neil kiilaspäisust nii kergesti kui meestel.

Kahjuks ei ole arvukad hüpoteesid seni kuigi palju aidanud kiilaspäisust vältida või ravida. Raviprotseduurid, näiteks seborröa korral, on käesoleval ajal vägagi aeganõudvad. Sageli ei jätku haigetel kannatust ja ravi katkestatakse, mistõttu loomulikult ei saada ka mingeid positiivseid tulemusi. On ilmne, et seepärast peavadki paljud juuste väljalangemist paratamatuks. Ei ole kahtlust, et suur osa kiilaspäisuse juhtumitest on tingitud hoolimatusest ja käegalöömisest ning raviprotseduuride katkestamisest. Tõenäoliselt võib kõikide ravivõimaluste energiline kasutamine anda vähemalt osal juhtudest rahuldavaid tulemusi.

 

E. Rõigas, meditsiinikandidaat

http://www.web2.ee
Kodulehtede valmistamine